Ajalugu


Kuremaa algab mõisaloost

 

Ammustel aegadel kuulus Kuremaa Palamuse kihelkonda ja Vaiga maakonda. Hiljem oli iseseisev Kuremaa vald Tartu maakonna koosseisus. Tänasel päeval kuulutakse Jõgeva maakonna Jõgeva valda. Ürikutes on Kuremaad esmakordselt mainitud 1582. aastal – Korymek. Aegade jooksul tuntud olnud teisedki nimed, nagu Kurremois, Jensel, Jenselhof. Tunduvalt varem on aga kirjasõnas nimetatud Kuremaa lähedal asuvaid külasid: 1431 Kivijärve (Kypejerve) ja Teilma (Teyvelmes), 1467 Kaude (Koudese).

Ajaloodoktor Herbert Ligi andmetel rajati Kuremaa mõis 16. sajandi keskel. Sel ajal kuulus Kuremaa mõis Johann Wrangellile. Liivi sõja järel, kui Põhja – Tartumaa langes Poola valduste alla, võeti mõis Wrangelli käest ära ja anti poolaka Andreas Chotkowsky omandisse. 1598. aastal ostis aga Johann Wrangelli poeg Fabian Poola kuninga Sigismund III omandiõiguse alusel mõisa tagasi 8100 taalri eest. 1629. aastal omandas mõisa seaduspärase pärimise teel Fabian Wrangell noorem.

17. sajandi keskel läks aga Kuremaa mõis naisliinis pärandamise teel tol ajal ühe suurima ja tuntuima baltisaksa suguvõsa Ungern – Sternbergide valdusse. Järgmise sajandi keskel müüs maamarssal Conrad Ungern – Sternberg Kuremaa mõisa oma õe Dorothea Elisabeti abikaasale Moritz Wilhelm Pistohlkorsile, kes 1783. aastal pärandas mõisa 45 000 hõberubla väärtuses oma pojale Moritz Wilhelm Pistohlkorsile. 1810. aastal ostis Liivimaa Krediidiühing pankrotti jäänud mõisa 45 000 hõberubla eest ning müüs 1821. aastal maamarssal Reinhold Wilhelm von Liphartile, kes oli ümbruskonnas üks suuremaid mõisaomanikke. Talle kuulus tosin mõisa 15 tuhande talupojaga. Mõned aastad hiljem asus viimane elama Raadi mõisasse, kus ta pani aluse kunstigaleriile.

1828. aastal päris tema pojapoeg Karl Eduard von Liphart testamendi alusel Kuremaa mõisa koos Võitverega. Kuus aastat hiljem müüs aga uus omanik Kuremaa mõisa 200 000 bankorubla eest maamarssal Aleksander von Oettingenile.Varem kuulusid talle Visusti ja Luua mõis ning 1842. aastal ostis Aleksander von Oettingen lisaks Vaimastvere ja Ripuka mõisa. Kuremaa mõis oli koos oma karjamõisatega 19. sajandi keskel Palamuse kihelkonna suurim, mille väärtust hinnati 70 000 hõberublale.

1860. aastal hakkas mõis talusid müüma. Aastatel 1866 – 1873 müüdi keskmiselt 6 talu aastas. Ja 1905. aastaks oli 85 % taludest välja ostetud.

Kuremaa mõis jäi Oettingenide suguvõsa omandisse kuni mõisate võõrandamiseni Eesti Vabariigi Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 välja antud maaseaduse alusel. Sellega võõrandati seaduse jõustumise hetkest (25. oktoobril 1919) kõik Eesti Vabariigi territooriumil olevad mõisad ja maad, koos kogu põllumajandusliku inventariga.
Ajalehes Postimees avaldati 1921. aastal arvamust, et “Kuremaa mõis saavat metsamüügi suurärile Silva, kes tahab seal hakata kalu kasvatama.”

 


Mõisahärrad von Oettingenid

 

18. märtsil 1798 sündinud Aleksander von Oettingeni suguvõsa pärineb Saksamaalt Westfaalist. 15. sajandil jõudsid tema kauged esivanemad Liivimaale. Aleksander von Oettingen õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, mille järel töötas mitmel poolt kohtunikuna. Oli maakohtunik (1824 – 1829), kreisikohtunik (1830 – 1835), samuti Liivimaa maamarssal (1839 – 1842). Elu viimastel aastatel valiti ta Liivimaa üldkasuliku ökonoomilise Seltsiteedi presidendiks. 19. septembril 1846 surnud Aleksander von Oettingen oli abielus Helene von Knorringiga, kellega abielust sündis kuus poega ja kolm tütart.

Aleksander von Oettingen asus energilise ja teotahtelise peremehena mõisakeskust välja ehitama. Looma materiaalset baasi tootmise arendamiseks. Selleks laiendati oluliselt teravilja külvipinda, sest varemgi oli põhiline sissetulek saadud teraviljamüügist. Suurendati ka kartulikasvatust ning 1842. aastast hakati seda kasvatama juba piirituse tootmiseks. 1880. aastal alustas t????d uus piiritusevabrik ning veel 1920/21 aastal toodeti Kuremaal üle 50 000 liitri absoluutalkoholi.

1920. aastal kirjutas Postimees: “Kuremaa mõisas seisab täies korras piimasuhkru vabrik. Kuuldavasti on see ainuks sellesarnane vabrik terves Vene riigis, nüüd mõistagi Eesti Vabariigis. Sisseseade lubab kuni 10 000 toopi piima päevas ümber töötada. Kuremaa mõisavalitsus on kaubandusministeeriumi poole pöördunud, et see aitaks vabriku käima panna ja tarvistulevaid abiaineid väljamaalt muretseda.”

Suurt rõhku pandi Kuremaa mõisas samuti piimkarja kasvatamisele. Aegade jooksul soetati mõisakarja angleri tõugu veised, mis 1913. aastal võitsid Tallinna näituselt medaleid. Mõisal töötas oma meierei, kus toodeti koort, võid, juustu, kohupiima, mida turustati valdavalt Peterburis.

Oettingenide pojad olid kõik tunnustatud avaliku elu tegelased. Vanim poegadest August Georg Friedrich hakkas pärast isa surma Kuremaa mõisa hooldajaks. Mõisa omanikuks sai aga viies poeg – Eduard Reinhold von Oettingen.

Kuremaa mõis, mille Aleksander von Oettingen 1834. aastal ostis, kujunes kolme põlvkonna mõisaks. Tema poeg Eduard Reinhold valitses Kuremaal aastatel 1846 – 1906 ning seejärel sai mõisa omanikuks tema poeg Erich August Arthur von Oettingen. Viimane oli küll ülikoolis õppinud õigusteadust, kuid oli samas tulihingeline põllumees.

Aleksander von Oettingeni järeltulijad jätkasid igakülgselt tootmise laiendamist. Piimakarja söödabaasi tugevdamiseks laiendati heina – ja karjamaade pinda. Esmalt kasutati lahtist kuivendust, kuna 1853. aastast hakati kasutama juba savitorudrenaaži. Viimased valmistati kohalikust savist mõisa tellisetöökojas. 1881. aastal osteti mõisa lokomobiil, enne seda oli aga olemas reaskülvaja , viljapeksumasin jm. tehnikat. Meiereis ja piiritusevabrikus töötasid aurujõul Wiegandi masinavabriku uusimad seadmed.

 


Lossihoone – Kuremaa sümbol

 

Kuremaa loss ehitati aastatel 1837 – 1843. Hoone projekteeris Tartu õpperingkondade koolide arhitekti asetäitja E. J. T. Strauss. Ehitustöödele palgati 19 müürseppa, 6 puuseppa, 4 abitöölist koos naistega ja neli saarlast. Tööpäeva eest maksti 120 – 180 kopikat, lisaks anti toidumoona.

Lossihoone on kahekorruseline, maakivist vundamendil, madala plekist viilkatusega, telliskivist, krihvitud ja värvitud ehitis. Tänapäevasemaks muudeti hoone välimus 1935. aastal. Fassaadikujundus on ajastule iseloomulik. Soklikorrus on laotud maakividest, osaliselt krohviga katamata. Põhikorrus on soklikorrusest eraldatud laia vahevööga.

Aleksander von Oettingeni poeg Aleksander on meenutanud oma mälestustes: “Selles suurepärases mõisas lasi meie energiline ja tegutsemislustiline isa ehitada grandioosse elumaja, mida hiljem paljude aastate vältel seest täiendati. Hoone on ehitatud omapõletatud tellistest – mitte vähemast kui kahest miljonist, ja nagu mäletan, puhkas see suurtest graniitvaadritest vundamendil. Oma kahekorruselise keskosa ja sama kõrgete tiibadega valitses hoone mäerinnakul maastikku. Siit avanesid oivalised vaated ümberkaudsetele metsadele, umbes kaheksa-ruutkilomeetrilisele järvele, eemal paistab Palamuse kiriku torn. Järveni laskuvad looklevate teedega terrassid. Isegi kõige külmemal talvel oli ümbrus siin kasvavate vanade puude ja mõnede uute siia istutatud igihaljaste kuuskede tõttu imponeeriv. 5. jaanuaril, vanemate hõbepulmapäeval (1844 – a.) pühitseti maja sisse eht liivimaaliku toredusega. Ilma spetsiaalse kutseta – hoolimata kõvast lumeta pakasest – saabusid külalised oma ekipaažide, teenrite ja hobustega, ülikoolist saabus ka akadeemiline noorus. Koos oldi järjepanu rohkem kui paar päeva ja ööd.”

Mõisaaegseid sisekujunduselemente on vähe säilinud. Võin nimetada kõrgeid uksi esimesel korrusel. Saali malmvalu kaminaga kahhelahju, ventilatsiooniava sõrestikku seinal ja sturr-rosetti lossi saali lael. Kuremaa lossi kuju on iseloomulik 19. sajandi pseudorenessansi sugemetega hilis-klassitsismile.

22. veebruaril 1986 puhkenud tulekahjus sai loss tugevasti kannatada. Kõik puitkonstruktsioonid lammutati ja hoone ehitati uuesti üles. Jõgeva rajooni asutuste ja majandite abiga kulus taastamiseks veidi üle aasta. Restaureeritud lossis peeti avaball 25. detsembril 1987.

Kuremaa mõisa iseloomustab hoonete, mis moodustavad omaette ansambli, rohkus. 1834. aastal, kui Aleksander von Oettingen mõisa ostis, oli seal 18 hoonet – ehitist. Mõisa võõrandamise ajal oli neid aga juba 48. Kõrvalhoonete paigutuses võime eraladada kaht hoonete grupeeringut. Peahoone seisukohast on tähtsamad vahetus naabruses asuvad kõrvalhooned, mis paiknevad koos peahoonega ümber ristikukujulise siseõue. Lossi taga üle siseõue asuv maakivist ehitis oli mõisateenijate eluhoone. Siseõue ühele küljele jääb ait, teisele tall – tõllakuur. Needki on kiviehitised, krohvitud välisseinaga. Nende hoonete arhitektuurielemendid lubavad arvata nende ehitusajaks 18. sajandit.

Valitsejamaja taha jääb teine majandushoonete kompleks, mis on kujundatud suletud õuena. Sinna jäävad mõisateenijate eluhooned ja tallid. Kompleksi piirab tee poolt kõrge maakivist ehitatud müür, milles on laia kaarsillusega kolmnurkviiluga värav. Mõisateenijate maja katusel asub kellatorn. Teised majapidamishooned (rehed, meierei, viinavabrik, küünid jne.) olid rajatud mõisasüdamest kaugemale. Järve ääres moodustavad omaette grupi mõisatööliste elumajad, mis ehitati ülemöödunud sajandi lõpul.

 


Liigirohke mõisapark

 

Kuremaa park, mille üldpindalaks on 11,4 ha kuulub vabariigi suurimate parkide hulka. Park asub maa-alal, mille reljeef kagu suunas muutub madalamaks kuni Kuremaa järveni. Arhitektuuriliselt lahenduselt on tegemist mitmeosalise segastiilis pargiga, mis tõenäoliselt on rajatud erinevatel aegadel. 18. sajandil olid pargialal õunapuuaiad, mida läbisid korrapärased ring – ja ristteed.

19. sajandil, mil oli valminud uus härrastemaja, kasvas pargialal juba puid ja põõsaid. Võib arvata, et park rajati 19. sajandi teisel poolel Oettingenide perekonna poolt. Arvatavasti on sellest ajast pärit peahoone ees olev pargiala terasside süsteem ning üksikud põlispuud. Pargi teine osa jääb Jõgeva maantee ja järve vahele. Seda lehtpuudega pargiala läbivad teed, mis kulgevad järveni. Park laieneb järveäärsele heinamaale, kuhu on istutatud kerapajusid. Maastikuga sidumiseks istutati lehtpuualleed Kivijärve tee äärde, Laiuse poole viivale teele ja Palamusele viiva tee äärde. Viimane allee uuendati osaliselt 1978. aastal.

Pargis kasvab 75 erinevat puu – ja põõsaliiki. Neist 47 on eksootilised ja dekoratiivsed, ülejäänud kodumaised. Kõige rikkalikumalt kasvab pargis tammesid ja pärnasid. Tähelepanuväärseks võib pidada lossi trepi kõrval kasvanud Siberi päritoluga, Eestis harva esinevat südajaslehist aktiniidiat. Seda võib pidada meil viimasel ajal tuntuks saanud puuvilja – kiivi – sugulaseks.

Pargi suurimateks puudeks on Euroopa lehis, mille kõrgus on 28,5 m ja läbimõõt 112 cm, harilik pärn (21 m ja 114 cm), siberi nulg (25,5 m ja 85 cm) ning hall pähklipuu (19,5 m ja 83 cm).

Pargi territooriumiga liitub vahetult uue elamukvartali, õppe – ja spordihoone ning ühiselamute ümbruse haljastus. Viimased kolmkümmend aastat on pargihooldamine toimunud pargiaedniku nõuannete järgi, mistõttu park kuulub paremini hooldatud endiste mõisaparkide hulka vabariigis. Aasate jooksul on Kuremaa pargis korraldatud rohkesti spordivõistlusi, kontserte, pidusid, kokkutulekuid.

Kuremaa mõisaansambli osaks on Oettingenide perekonnakalmistu, mis asub ca 1 km kaugusel Laiusele viiva tee ääres metsas. Kalmistu plaani on koostanud aiandusarhitekt W. von Engelhardt (1864 – 1940) arvatavasti 1899. aastal. Kalmistu pindalaks on koos parkmetsaga umbes 4 hektarit. Kalmistu territooriumile on ehitatud pseudogooti stiilis kabelihoone ja on teada, et surnuaeda on maetud 29 Oettingenide suguvõsa liiget.

Aleksander von Oettingeni kõrval puhkavad kalmistul tema ema Charlotte, abikaasa Helene ja pojad Georg, Nicolai, August, Eduard ja Aleksander Konstantin. Viimasena maeti kalmistule 1928. aastal Kuremaa viimane mõisnik Erich von Oettingen. Mõisate riigistamise ajal jäeti kalmistu maa-ala perekonna omandisse ja võõrandati alles 1939. aastal. Enne seda lõigati kalmistu territooriumil palke, millest Hans von Oettingen (1912 – 1990), kes pidas Kivijärve mõisa südames asunikukohta, ehitas sinna elumaja. 1939 lahkus temagi Saksamaale.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel on surnuaeda tugevasti rüüstatud ja hauamonumente lõhutud. Muinsuskaitsealase tegevuse hoogustamisega asus Kuremaa muinsuskaitse klubi 1988. aastal surnuaia territooriumi korrastama. Raiuti võsa, koristati prahti ning mõningal määral restaureeriti kabelihoonet. Viimastel aastatel on Laiuse kirik jõululaupüeval korraldanud surnuaial mälestusjumala-teenistust.

 


Riigistatud mõis hariduse käsutusse

 

1919. aastal võõrandati Asutava Kogu maaseadusega ka Kuremaa mõisa maad. Sellega lõppes 86 aastat kestnud Oettingenide ajastu Kuremaal. 16. oktoobril 1920 võtsid Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsuse esindajad vastu Kuremaa mõisa elus ja eluta inventari. Mõisa suuruseks oli sel ajal 880 vakamaad, hoonete nimekirjas 48 ehitist, millest suurima väärtusega olid härrastemaja (loss), maakivist karjalaut ja piimatalituse hoone. Mõisale kuulus 38 tööhobust, 242 veist ning arvukas põllumajandusinventar. Vara koguväärtuseks hinnati 750 000 Eesti marka. Maareformi käigus asundustaludeks jagamise järel jäi riigimõisale 484 ha mõisa südamest.

Muide, 1919. aastal toimus Kuremaal “massiline talude trahvimine. 50 siinset talupidajat trahviti Vabariigi Kaitseliidu ülema poolt sõjavägede tarviduseks andmata jätmise pärast. Trahv ulatus 25 – 300 margani või maksujõuetuse korral 3 – 14 ööpäevase vangistusega,” kirjutas Postimees.

1920. aastal otsustati avada Kuremaa mõisas üheaastase õppeajaga karjakasvatuskool tegelike karjatalitajate ja karjapidajate ettevalmistamiseks. Kooli, mille peahooneks sai loss, organiseerimine pandi agronoom Karl Roosilehe õlule. Temast sai ka kooli esimene juhataja aastatel 1920 – 1925.

Õppetöö algas Kuremaa Karjakasvatuskoolis 17. jaanuaril 1921 kuue õpilasega. Veel samal aastal avati Kuremaal piimanduskool meierite ettevalmistamiseks. Ruumikitsikuse tõttu viidi see kool 1922. aastal õle Õisu mõisasse. Järgmisel aastal avati aga karjakasvatuskooli juures karjakontrollassistentide eriklass. Kool muutus kaheaastaseks, sest karjakasvatuskooli lõpetajad võisid edasi õppida kontrollassistentide koolis.

1941. aasta 1. septembrist taheti Kuremaa Kontrollassistentide kooli baasil avada 3 – aastase õppeajaga karjanduse ja veterinaaria erialaga Karjakasvatustehnikum, kuid Eestisse jõudnud Teise maailmasõja lahingud katkestasid selle plaani. Jätkati endise koolina. 1944. aasta sügisel avati aga zootehnika erialaga zootehnikum, mille õppeajaks sai kolm, hiljem neli aastat. 1947. aastal nimetati tehnikum ümber Kuremaa Loomakasvatustehnikumiks ja 1961. aastal Kuremaa Põllumajandistehnikumiks. Alustati agronoomide ettevalmistust. Samaaegselt töötas Kuremaal aastatel 1950 – 1956 üheaastase õppeajaga põllumajanduskool, kus koolitati veterinaarvelskreid.

Sõjajärgsel ajal oli koolide materiaalne baas väga vilets. Riigimõisast loodud õppemajandile esitati väga suuri nõudmisi, mida aga täita ei suudetud. Õppemajandi olukord hakkas paranema 1960. aastast alates, mil see anti üle Jõgeva näidissovhoosile.

1. jaanuaril 1966 moodustati Kuremaa Põllumajandistehnikumi asemel Kuremaa Sovhoostehnikum. Õpilaste praktilise väljaõppe ja materiaaltehnilise baasi tugevdamiseks liideti tehnikumiga tolleaegne Hans Heidemanni nimeline kolhoos, Jõgeva näidissovhoosi Kuremaa osakond ja Kevade kolhoosi Mooritsa brigaad. Sovhoostehnikumi üldpindalaks kujunes 3190 ha, sellest põldu 2102 ha. Veiste arvuks oli 898, nendest lehmi 401. Väljalüps lehma kohta oli 3649 kg.

Sovhoostehnikumi lõpuaastaiks oli kogu maafond viidud kultuurseisu, toimus varasemate kuivendussüsteemide rekonstrueerimine. 1982. aastaks oli majandis 1800 veist, 600 lehma, 7100 siga. Väljalüps lehma kohta küündis üle 4000 kg. Suurenes teravilja, kartuli ja põldheina saagikus. Sellega seoses tõusis põllumajanduslik kogutoodang ja tootmise intensiivsus. Näiteks 1979. aastal toodeti 100 ha haritava maa kohta 424 ts liha ja 1145 ts piima, mis kuulusid vabariigis vastavalt kümne ja kahekümne parima näitaja hulka.

Suurenes kasum. Sovhoostehnikumi põhimääruse alusel võis majand tehnikumile eraldada kuni 25% kasumist. Olenevalt aastast eraldati õppekasvatustöö tarbeks 80 – 120 tuhat rubla aastas, mis oli tõhusaks täienduseks riigieelarvest eraldatule. Sovhoostehnikumis jätkus õppetöö agronoomia erialal, millele 1973. aastal lisandus taas zootehnika. Õpilaste arv suurenes Kuremaal pidevalt, saavutades maksimumi 1980ndatel aastatel, küündides 360-ni. Kõige enam lõpetajaid oli koolis 1987. aastal – 72.

Majandustegevuse paranemisega kaasnes hoogne ehitustegevus. Esimene uus ühiselamu ehitati 1968, millele aastatel 1975 ja 1981 on lisandunud veel kaks ühiselamut. 9. veebruaril 1979 avati Kuremaa spordikompleksi I järk – võimla koos raskejõustikusaaliga ja abiruumidega lasketiir. 12. detsembril 1986 jõuti II järgu avamiseni, kui valmisid 25 – meetrine nelja rajaga ujula, saun, jõusaal ja lauamängude ruum. Kuremaa ujula oli Eestis 37. siseujula.

Nimetamisväärselt hoogustus elamuehitus. Kuremaa järve idakaldale kerkis terve elamukvartal, kus on kokku 23 elamut 169 korteriga. Aastaks 1998 on neist suurem osa erastatud. Põllumajanduslikest ehitustest oli nimetamisväärseim sigalakompleks, mis pidi võimaldama 900 tonni liha tootmist aastas. Valmisid kartulihoidlad, teraviljakuivatid ja mitmed teised olulised tootmisehitised.

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega ja maareformiga Kuremaa Sovhoostehnikum reorganiseeriti ja 29. septembril 1992 moodustati Kuremaa Põllumajandustehnikum. Kunagise riigimõisa piires moodustati riigimajand, ülejäänud majandi territooriumil tekkisid talud ja loodi Kaude osaühing, mis 1997. aastal pankrotistus.

Riigimajandist kujunenud õppemajandi suuruseks on praegu 403 ha, millest 305 ha on haritavat maad ja 69 ha metsa. 1998. aasta alguseks oli õppemajandil 73 lehma, kelle 1997. aasta keskmine väljalüps oli 4009 kg piima. Vaatamata üldise põllumajanduspoliitika puudumisele on õppemajand suutnud ennast rahuldavalt majandada.

Kuremaa Põllumajandustehnikumis jätkub õppetöö. Nüüd juba kaubandus – ärindus ning põllumajanduskaupade tundmise ja turustamise erialal. 1998. aasta algul oli koolis 223 õpilast. Juba 76 aastat on antud Kuremaal põllumajanduslikku haridust ning kooli on selle aja jooksul lõpetanud üle 3500 õpilase. Karjakasvataja, veterinaarvelskri, zootehniku, agronoomi, talupidaja jpt. erialadel. Tehnikumi direktorite seas on olnud hilisemad tuntud põllumajandusteadlased Artur Vask, Evald Raudsepp, Aksel Turp. Kõige kauem, 21 aastat (1963 – 1984), oli direktoriks Endel Sööt. Kuremaal on õppinud põllumajandusteaduste doktorid Adolf Mölder ja Ülo Oll.

Endel Söödi direktoriks olemise aega võib julgelt kõrvutada Oettingenide ajastuga. Just siis kujundati välja tänane Kuremaa. Nimekate õppejõududena on Kuremaal töötanud põllumajandusteadlased Aleksander Adojaan ja Leonhard Voltri. Üle kümne aasta töötas Kuremaal Jüri Pastarus. 1950. aastast pensionini jäämiseni oli tehnikumi kehalise kasvatuse õpetajaks nimekas tõstesportlane Ako Kaart. Tallinnas sündinud ja oma elu suuremalt jaolt Kuremaal elanud raskejõustiklane tuli kehakaalus kuni 60 kg kuuekordseks Eesti meistriks. Üle kolmekümne aasta töötas eesti keele ja kirjanduse õpetajana Silvia Sööt.

 


Riikliku katsejaama aastad

 

1. mail 1931 alustas Kuremaa mõisas tegevust Kuremaa Riiklik Seakasvatuse Katse – ja Kontrolljaam. Selle ülesandeks oli seakasvatusalane katsetegevus: söötade, söödasegude, söötmisviiside katsetamine, hooldamis- ja pidamistingimuste väljaselgitamine, tõusigade liinide kontrollimine, katsetulemuste propageerimine kirjanduses ja vastavatel kursustel. Katsejaam oli omamoodi õppebaasiks ka koolile.

Katsejaamal oli kaks sigalat umbes 250 seaga. 1937. aastal ehitati katsejaama laboratooriumihoone, mis oli ka ka katsejaama juhataja, veterinaararst Leonhard Voltri elumajaks. Katsejaama külastas arvukalt ekskursioone, kes tutvusid seakasvatusalase katsetööga. Juhendajaks oli pea alati Leonhard Voltri, kes nõukogude võimu päevil sattus repressiooni ohvriks ning pärast sünnimaale tagasisaabumist töötas aastaid Kehtnas.

4. septembril 1939 viibis Kuremaal Eesti Vabariiigi president Konstantin Päts, kes samuti tutvus katsejaama tööga, külastas kontrollassistentide kooli ja mõisateenijate lasteaeda. Presidendile korraldati suurejooneline vastuvõtt. 1946. aastal loodi katsejaama asemel Väikeloomakasvatuse Uurimise Instituut, mis tegutses 1948. aastani. Viimaseks juhatajaks oli Henn Pärnamägi. Mooritsa külakoolist tänase algkoolini 1849. aastal asutati Võikvere karjamõisas mõisakool, kus käisid ka Kuremaa mõisa moonakate lapsed. Koolitee läks läbi metsa, kus tihtilugu kohati hunte. Et neid eemale peletada, käidi ikka hulgakesi koos ja kanti kaasas tulerauda. Esimene kooliõpetaja Mart Kask oli ametis 1862. aastani.

1874. aastal toodi Võikvere kool Kuremaa mõisa. Siis lasi Eduard von Oettingen Mooritsa külla ehitada uue koolimaja. Kunagise Võikvere kooli asukohta tähistab tänapäeval Tooba bussipeatusest mõnesaja meetri kaugusel teeäärsel põllul kasvav saar. Õppetöö Mooritsa koolis algas 1875. aastal. Lapsed õppisid kolmes jaos: esimese, teise ja kolmanda talve lapsed, kusjuures kooli mindi kümneaastaselt. Pärast kolme koolitalve pidid nad kuni leeri minekuni igal nädalal laupäeviti koolis usuõpetust õppimas käima.

Kooliruume koristasid ja remontisid õpilased ise. 1918/19 õppeaastal kool ei töötanud, sest puudus peremees. Seejärel aitas vald ruumid remontida ja Mooritsa kool alustas uuesti tööd kahe klassi ja 39 õpilasega. 1937/38 lisandus kolmas klass ja õpilasi oli siis 15. Nelja klassiga alustas kool tööd 1956. aastal. Neli aastat hiljem toodi kooli elekter.

1967/68 õppeaastal sai kool nimeks Mooritsa algkool. Kuid juba järgmisel aastal toodi kool üle Kuremaale, kus see töötas 1976. aasta kevadeni. Pärast kooli sulgemist hakkasid Kuremaa lapsed õppima Laiuse koolis. Kuid üheksa aastat hiljem (1985) alustas Kuremaal tööd uus kool – lasteaed-algkool. Nüüd on see kuueklassiline kool, mille lasteaiarühmas oli 20 ja koolis 82 last.

 


Kultuurikandjate kujunemisaeg

 

1866. aasta vallaseaduse alusel mõisavald kadus ja asemele tekkis laiahaardeline Kuremaa vald, mis võttis enda alla ka Palamuse ja selle ümbruse. Seltsielu algaastail olid Kuremaa ja Palamuse omavahel tihedalt seotud. Esimese seltsina moodustus Kuremaal 1891. aastal Tulekahjude Korral Vastastikuse Abistamise Selts, mis üheksa aastat hiljem muutus Tuletõrjeseltsiks.

“Kuremaa tuletõrjekomando pidas 16. novembril manöövreid ja pärast seda oli omavaheline koosviibimine, mis kujunes joomapeoks kakluse ja muude korratustega,” kirjutas Postimees 1921. aastal.

1920. loodi Kuremaa Põllumeeste Selts. Samal aastal käinud vallas teede revideerija, kes aga ajalehe kinnitusel oli vallast läbisõidul maganud ja “hiljem andis käsu teed uuesti parandada, kuna see olevat halvasti tehtud.” 1928. aasta kevadel külastasid Kuremaa põllumehi kaheksa Riigikogu liiget, kes lisaks põllumeeste seltsile tutvusid Martin Lõokese eeskujuliku asundustaluga. 1920 – 30-ndate aastate kultuurielu koonduski valdavalt põllumeeste ja tuletõrjeseltsi ümber.

Tänase Kuremaa kultuurielu koondab kultuuri – ja spordiseltsi Jensel ümber, mis asutati 13. jaanuaril 1993. Juhatuse esimehena tegutseb Vello Pütsep, kes on Kuremaal töötanud alates 1968. aastast. Vello Pütsep on energiline ja ettevõtlik kultuuritöötaja ja innukas rahvasportlane. Tema poeg Erkki on edukas jalgrattasportlane, kes tulnud Eesti meistriks ja kuulunud rahvuskoondisse.

Kuremaa praegune seltsielu on mitmepalgeline. Aktiivselt tegutseb pensionäride klubi Hõbeniit. Üle maakonna on tuntud Kuremaa lossis toimuvad tähtpäevalised ballid, Vooremaa lauluvõistlus, rattaralli, jooks ümber Kuremaa järve ja palju muud põnevat.

1. märtsil 1988 sai Kuremaa endale ka raamatukogu, mille fond ulatub 8088 eksemplarini. 22. jaanuaril 1994, kui tähistati Kuremaa lossi 150. aastapäeva, avati lossis Kuremaa muuseum. Selles antakse lühiülevaade Kuremaa minevikust ja tänapäevast. Põhiline ekspositsioon puudutab põllumajandusliku hariduse andmist erinevatel aegadel. Muuseumihoidja ja giidina töötas Leina Uibo.

 


Kalarikas Kuremaa järv

 

Kuremaa järv on Vooremaa järvede seas Saadjärve järel suuruselt teisel kohal. Järve pikkus on 4,3 ja laius 1,3 km. Keskmine sügavus 5,9 m ja pindala 397,1 ha. Absoluutne kõrgus merepinnast 83,1 m. Varasematel aegadel on järv olnud märgatavalt suurem. 1870. aastal süvendati järve kagusopist väljavoolavat Amme jõge ning järve pind alanes ligi meetri jagu. 1963. aastal veel pool meetrit, kuid endised kaldaastangud on veel praegugi nähtavad. Järv on nõrga läbivooluga, kus sisevool toimub põhiliselt magistraalkraavide kaudu. Rohkesti on kalda – ja põhjaallikaid. Suurvee ajal võib järvepind tõusta kuni 0,5 m võrra. Põua ajal langeb see aga tuntavalt. Vesi, mis on kollakasroheline, on 2 – 3,1 m läbipaistvusega.

Umbes veerandi järvest katab taimestik. Domineerib pilliroog, järvekaisel, konnaosi, hundinui jm. Esineb sinivetikate õitsemist. Haudelindudena pesitsevad järvel tuttpütt, sinikaelpart, lauk, tuttvart, luik jt. Toitekülalistena on järvel naerukajakad ja jõgitiirud. Läbirändel peatub järvel rohkesti rabahanesid.

Kuremaa järve peetakse üsna kalarikkaks. Enne Esimest maailmasõda olevat püütud üle 60kg kala hektari kohta aastas. 1967. aastal püüdis näiteks Kaiavere kalamajand 29,6kg ha kohta. Järves esineb latikat, haugi, ahvenat, särge, kiiska, lutsu, koha, angerjat jt. liike. Angerja ja peledimaime lasti järve 1960. aastal. Peledilt on kogutud ka marja.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Kuremaa järv vähirohke. 1907. aastal olevat püütud 430 000 vähki, keskmiselt 50 000 jõevähki aastas. 1920-ndatel aastatel saadi vähkide püügist rohkem sissetulekut kui kaladelt. Järgnenud vähikatk rüüstas vähivarud. 1940. aastaks hakkasid varud taastuma, kuid 1949 – 50 toimus uus häving. Vaatamata uute vähkide juurdetoomisele Kuremaast enam vähijärve ei saanud. Teatav põhjus selles oli ka järvepinna langemises.

Järve vett on kasutatud ka põldude vihmutamiseks. Kuremaa veevõtukanal kaevati 1969. aastal. Vihmutussüsteem võeti kasutusele kaks aastat hiljem. 1981. aastaks võeti kasutusele maa-alune veejaotusvõrk ja 1987 valmis statsionaarne pumbajaam. Vihmutatav pindala oli ca 78 ha. Praegu vihmutamist enam ei kasutata.

Pärast järvepinna alandamist 1963. aastal paljastus Kuremaa pargi servas mudane rand, mis puhastati võsast, kividest ja osaliselt veeti ära ka muda. Liiva korduva pealevedamisega kujundati välja ca 20 m laiune ja 200 m pikkune rannariba, mida suvel intensiivselt kasutatakse kohalike ja Jõgeva valla ja linna elanike poolt supelrannana. Pargialust on täidetud, tasandatud, haljastatud, rajatud parkla ja paigaldatud istekohti. Ehitatud on ka riietuskabiinid. Kuremaa järverannast on kujunenud viimastel aastatel üks ümbruskonna meelispaiku.

 


Isikud Kuremaa ajaloost

 

Kuremaal on sündinud Jakob Hurda kaastööline rahvaluule kogumisel Helene Maasen – Varik (1869 – 1933), kes kogus ümbruskonnast 750 lehekülge rahvapärimusi. Mooritsa külas elas teinegi rahvaluulekoguja, Hans Karro (1869 – 1917), kelle saadetised Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile aastail 1897 – 1917 moodustavad 1600-leheküljelise kogu.

Altkülast Hansult on pärit kauaaegne kultuuritäätaja, paljude taidlusringide juhendaja Helen Raja. Sama küla Vilka talust on pärit ajaloodoktor, Tartu Ülikooli õppejõud Sulev Vahtre (s. 1926). Tema 1970. aastal kaitstud doktoriväitekiri “Hingeloendused Eestimaa Kubermangus 1782 – 1858 ja nende andmed talurahva ajaloo allikana” on esimene doktorivõitekiri ajaloolise demograafia alal meie vabariigis. Seejuures olevat esimene rahvaloendus Liivimaa kubermangus katseliselt läbi viidud 22. oktoobril 1864 Kuremaa mõisas Eduard von Oettingeni ettepanekul. Küsimusteks olid: nimi, vanus, sugu, perekonnaseis, usk, kool, seisus, amet, alaline elukoht ja hingekarja koht. Siis elas Kuremaa mõisas 639 meest ja 705 naist.

Kaude külast Madise talust on pärit teatritegelane , lavastaja, näitleja ja spordimees Karl Jungholz (1878 – 1925), kes juba kolmeaastasena koos perekonnaga Tartusse kolis.

Kuremaa ristteelt võime suunduda Kivijärve, Laiuse, Jõgeva, Varbevere, Kassinurme suunas. Kuhu iganes soovime.

Paul Orav
Väljavõte raamatust “Jõgeva Vald Ristteel” (1998)
Osalised täiendused: Janar Hannolainen
share save 171 16 Ajalugu

Paragrah comments will not be displayed below

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>